Kolmapäeval 11. mail sõitsime Lätti tantsima. Kell 9:30
väljus buss koolimaja eest. Sõit kestis umbes tund aega.
Kõigepealt jõudsime Aluksnesse, kus külastasime loodusmuuseumi.
Seal oli Lätist ja mujalt maailmast leitud igasuguseid kivimeid. Kõigepealt näidati
meile huvitava kuju ja mustriga fossiile. Nende järgi saame teada, millised
olendid elasid Maal miljoneid aastaid tagasi. Tegime tutvust ka merest leitud
karpidega. Kõik olid erineva kuju ja suurusega. Saime neid vaadata ka
mikroskoobiga. Siis uurisime Lätis leiduvaid linde. Nendest olid tehtud
topised. Nii mõnigi üllatus, kui nägi, et mõni lind on suurem, kui ta arvas.
Seal sai ka kuulata lindude hääli. Läksime järgmisesse ruumi. Seal olid mineraalidest
koosnevad kivimid. Igal kivimil oli oma kuju. Seintel olid maalid, mis olid
tehtud nende mineraalide purust. Esialgu ei saanud ma aru, mis seal oli kujutatud.
Siis kustutati tuled ja mineraalidest kivid ning maalid hakkasid helendama. Igal
kivimil oli erinev värv. Mõni kivim oli mitmevärviline. Küll oli ilus! Nüüd
sain ka aru, mis oli kujutatud maalidel. Giid rääkis, et need kivid peavad
koguma valgusest energiat, et niimoodi helendada. Iga laps sai teada ka oma
õnnekivi. Jätsime siis kivid jõudu koguma ja läksime edasi. Kolmandas ruumis
olid loomad. Ma imestasin, et mutt on nii väike. Sellega lõppes meie ringkäik.
Ostsime endale õnnekivid ja sõitsime edasi Beja kooli poole, kuhu meid oli
kutsutud.
Beja on väike küla Lätis ja Beja kool on Läti kõige vanem
tegutsev kool. Väikses talumaja meenutavas majas õpib 88 õpilast. Kõigepealt tutvustati
meile küla muuseumi, kuhu oli külarahvas toonud vana aja tööriistu. Tutvusime
vana- aja asjadega ning meist tehti ajalooline pilt. Mängisime ka mängu, kus
saime proovile panna oma osavuse ja meeskonnatöö oskuse. Pärast seda läksime koolimajja.
Seal kinnitasime keha kahekäigulise lõunaga. Nüüd tuli vahetada riided
esinemiseks. Me esinesime selle kooli kevadpeol. Läti lapsed esinesid
rahvatantsu ja lauludega. Peale meie tantsurühma, oli neile külla tulnud ka
naaberkooli rahvatantsurühm. Tore oli koos tantsida. Siis pakuti meile kringlit
ja morssi ning oligi aeg koduteele asuda.
Koduteele jäi Vastseliina kindlus. Õpetajad olid planeerinud
ka selle külastuse. Kindlus oli väga vana ja sellest olid järel ainult üksikud
müürijupid. Läksime varemetesse ning kujutasime ette, et seal on värav. Keset
kindlust oli peatorn. Seal olid keskajal juhtunud imed. Seina peal olev rist oli seina küljest lahti
tulnud ning hõljunud õhus. Seal said haiged terveks, pimedad said nägemise
tagasi jne. Kui Rooma paavst sellest kuulis, siis kuulutas ta selle pühaks kohaks.
Ma sain teada, et
vaenlane pidi kindlusest vähemalt 300 meetri kaugusel olema, sest see oli noole keskmine lennukaugus. Kindluse lähedal
võisid vaenlased olla mitu kuud ilma sõdimata. Kindluses olid suured tallid
sellepärast, et seal oli umbes 80 sõdurit ja igal ühel oli oma hobune.
Kindlusesse oli toitu varutud, sest sõda kestis kaua aega. Kõndisime edasi ja seal
nägime ühte suurt torni, mille peal oli rist. Legend räägib, et lossi kutsuti
ilusamad neiud ja kõige ilusam neiu müüriti kindluse müüri sisse, sest usuti,
et ilusad tütarlapsed toovad õnne. Siis läksime kabelisse, kus mõeldi enda
pattude üle järele ja seda tehakse seal ka praegu. Peale seda läksime me vanasse
kõrtsihoonesse. Seal oli muuseum. Saime kanda sõdurite rauast särki. Ühe särgi
jaoks läks vaja 600 meetrit rõngaid. See särk kaalus 16 kilogrammi. See ei
olnud kogu riietus. Terve riietus kaalus tervelt 40 kilogrammi. Sõduriks õppima
hakati juba 7 aastaselt ning 15 aastaselt saadi kannupoisiks. 20 aastaselt
saadi sõduriks ning sa pidid olema rikas, et endale raudrüü ja relvad osta.
Üllatuseks oli see, et sõdurid pidid oskama hästi luuletada ja kabet mängida. Keskajal
pidid abielunaised kandma rätikut peas ja kleiti seljas, mis ulatus maani, et
jalad näha poleks. Jõukatel peredel oli saabaste ots hästi pikk. Ühel rikkal
oli saabaste otste pikkus 60 sentimeetrit. Muuseumis oli väike Vastseliina
linnuse mudel. Selline nägi linnus välja enne, kui see Põhjasõja käigus hävis. Edasi
läksime piinakambrisse. Seal oli igasugused piinamise ja venitamise vahendid.
Saime teada, et timukalt käidi mõnikord haiguste vastu abi küsimas ja leitigi abi.
Timuka pereliikmed pidid kandma oranži särki. Selle järgi teadsid inimesed neist eemale hoida. Lõpuks sai
alumine korrus vaadatud ja läksime edasi ülemisele korrusele. Arvatakse, et
vana aja inimesed olid väga mustad, aga see ei vasta üldse tõele. Nad olid väga
puhtad, sest pesid end saunas. Lõpuks olime kõik rüütlid ja pidime ise südamedaamile
luuletuse kirjutama. Kõik said hakkama. Oligi aeg hakata kodu poole minema. Jätsime
varemed Vastseliina ning kappasime oma „ratsu“ peale, et koju sõita.
Minu arust oli see üks põnevamaid retki. Saime uusi teadmisi
ning oli samal ajal ka lõbus.
/Robin/
