Esmaspäeval,
6. märtsil käisime klassiga ellujäämiskursusel. Mul oli ärevus sees, kuid
lootsin, et kõik läheb hästi.
Kohale jõudes tutvustas meie teejuht Aigar ennast ja rääkis, et kui ta küsib mõne
küsimuse peame me mõtlema teistmoodi kui tavaliselt. Asusimegi metsa poole
teele. Enne metsa olid muti mulla augud ja me pidime ära arvama kui kiiresti
mutt suudab teatud kaugusele maa alt kaevata endale tunnelit. Õige vastus oli 1
tund. Meid jaotati viide gruppi. Mina
sattusin kolmandasse. Kõik grupid valisid enda seast kapteni. Kolmas grupp
valis minu. Gruppide juhid pidid minema
Aigari juurde, kes jagas tööülesanded. Ta käskis käe ülesse tõsta, siis kui
grupp pidi oma juhi juurde kokku tulema. Esimene ülesanne oli nimetada taimi,
mis soos või rabas kasvavad. Pidi hoolikalt kuulama, sest öeldud vastust ei
tohtinud korrata. Minu grupp võitis. Edasi pidime minema üle palkide, kuid kaks
poissi läksid palkide pealt ja Aigar näitas mis võib juhtuda. Teine ülesanne
räägiti ainult kaptenitele, kes pidid edastama info grupi kaaslastele . Ülesanne:
pidime näitama, kus pool oli buss ning põhjendama. Aigar näitas ka, mis võib
juhtuda kui vanemad metsas oma laste eest korralikult ei hoolitse. Ta ütles, et
metsas peaks olema kaasas ka vile ja selle otsas neoon oranži värvi pael, et
eksimise korral vilistada ja endast märku anda. Oranž pael, aga tuleb köita
puuoksa külge, kuhu oled ööbima jäänud, et otsijad sind paremini leiaksid. Natuke
maad edasi minnes küsis Aigar, et kui kiiresti orav jookseb. Keegi ei arvanud
ära välja arvatud õpetajad, kes ütlesid, orav ei jookse, vaid hüppab. Nüüd oli aeg käes lõpetada eelnevalt
alustatud onnid. Tagasi bussi juures korraldasime pikniku.
Päev oli tore ning ma sain väga, väga palju
uusi ja vajalikke teadmisi. Ilmaga meil siiski vedas, sest õnneks ei tulnud
vihma nagu eelnevatel päevadel. Kui veel korraldatakse selliseid väljasõite,
sooviksin kindlasti osaleda.
Kertu
